Autorilt
Doktor Pereira külastas mind esimest korda ühel 1992. aasta septembri õhtul. Tollal polnud tema nimi veel Pereira, tal polnud veel selget kuju ega näojooni, need olid hägused, põgusad ja hajusad, aga tal oli juba soov hakata raamatu peategelaseks. Ta oli lihtsalt tegelane autori otsingul. Ma ei tea, miks ta oma loo jutustamiseks just minu välja valis. Üks seletus võiks olla see, et eelmisel kuul, ühel kõrvetaval kuumal augustipäeval Lissabonis, olin minagi külas käinud. Mul on see päev väga selgelt meeles. Ma ostsin hommikul kohaliku lehe ja lugesin teadet, et Lissabonis, Santa Maria haiglas on surnud keegi vana ajakirjanik ja et tema põrm on viimseks austusavalduseks välja pandud nimetatud haigla kabelis. Diskreetsusest ei soovi ma selle inimese nime avaldada. Ütlen lihtsalt, et olin temaga põgusalt kokku puutunud Pariisis kuuekümnendate aastate lõpul, kui ta Portugalist tulnud pagulasena tegi kaastööd ühele Pariisi lehele. Mees oli töötanud ajakirjanikuna neljakümnendatel ja viiekümnendatel aastatel Portugalis Salazari diktatuuri ajal. Avaldanud ühes Portugali lehes ägeda režiimivastse artikli, oli tal õnnestunud Salazari diktatuurile vingerpussi mängida. Seejärel tekkis tal loomulikult tõsiseid probleeme politseiga ja ta pidi maalt põgenema. Ma teadsin, et pärast seitsmekümne neljanda aasta sündmusi, kui Portugal jälle demokraatia teele asus, läks ta oma kodumaale tagasi, aga ma polnud teda kohanud. Ta ei kirjutanud enam, ta oli pensionil, ma ei tea, mismoodi ta elas, teda oli kahjuks unustatud. Elu Portugalis oli tollal tõmblev ja närviline, nagu ikka maal, mis pärast viitkümmend aastat diktatuuri asub taas demokraatia teele. Riik oli noor, seda juhtisid noored. Keegi ei mäletanud enam vana ajakirjanikku, kes neljakümnendate aastate lõpul oli Salazari diktatuurile otsustavalt vastu astunud.
…
Taskuformaat
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.