“Üks nendest”

Oli aasta 1863. Aprillikuu algus ja laupäeva õhtupoolik. Ilm oli peaegu tuulevaikne ja horisondile vajunud üksikud pilverünkad püsisid kaua muutumatul kujul.

Üks mees tuli mööda teed. Ta oli kasvult lüheldane, aga kondilt väga tugev. Ta samm ei saanud olla väga pikk, kuid see oli nii kindel nagu tahtnuks astuja tunnistada iga astutud sammu omaks.

Hoolimata kevadkuust ja päikesepaistelisest ilmast oli õhk jäiselt külm. Teekäija oli aga lükanud jänesenahkse läkiläki pooleldi kuklasse ja teinud kasuka hõlmad eest lahti. Ta kasuka pealisriie, pihtkuub ja kintspüksid olid hallist koduvillasest riidest. Jalas olid tal mustad säärikud.

Ta oli nüüd juba neljandat kuud teel ja selle aja sees oli ta harva kaks ööd ühes kohas ööbinud. Tal oli oma kindel eesmärk, kuid sinna viisid mitu teed ja juhus oli need talle määranud. Seetõttu oligi ta sattunud siia. …