“Uputus”

Romaan

Jurnas vähkreb Taevaranna tarenurgas voodil.
Varahommikuses hämus ei seleta silm asjade ja nägemuste vahet. Pikad unelained ujutavad üle meelte, kisuvad lühikesteks virvendusteks ja lahenevad lõpuks uduks, mis kõik piirid ja vahemaad kokku sulatab.
Kell tiksub tareseinal katkendlikult ja hädiselt, kilk kriiksub roosteselt savimüüri vahel ja tõuk nagistab kõrva ääres. Voodigi kägiseb liigutuste järgi. Häälte ja helide tähendust ei mõista, ei tea, mis need kuulutavad. Ainult kell loeb kähisedes tunde surma poole.
Siis paiskub kõik ristati ja segamini. Kellast saab tondilõuaga kummitis, kilgi krigin kisub kuulipritsi särinaks ja tõugu naginast nagu sosistaks keegi kõrva:
“Uputus tuleb! Võta ennast kokku!”
Nagu sõda hakkaks jälle pääle. Jurnas on mudases kraavis pikali, ajus kumiseb ja kõrvades raksub. Rõskust immitseb liikmetesse, paneb ihu lõdisema. Aga pää kuumab, on nagu palavat, punast keedist täis, millest tulised lainevõbinad läbi jooksevad, käärib ja kihiseb nagu meski. See kummitabki kõrvus ja petab silmi, ei lase selgesti vaadata. Keegi nagu varjutaks kogu aeg, eksitaks ja lehvitaks segavaid varje laugude ees.

…

(paberkaaned puuduvad)