“Ussipesa”

Teine osa

“Kuidas tulin ma mõttele panna see vihik oma kaasavõetud asjade sekka? Mida pean ma nüüd selle pika pihtimusega peale hakkama? Minu omastega on kõik sidemed katkestatud. Seda kelle jaoks ma ennast selles vihikus hinge põhjani paljastasin, ei tohi minu jaoks enam olemas olla. Milleks uuesti alustada seda tööd? Kahtlemata leidsin ma selles alateadlikult kergendust, vabanemist. Millist valgust heidavad minu peale viimased read, mis on kirjutatud ööl, kui sadas rahet! Kas ma ei olnud hullumeelsuse piiril? Ei, ei, ärgem rääkigem siin hullumeelsusest. Seda sõnagi ei tule mainida. Nemad kasutaksid seda sõna minu vastu, kui need leheküljed nende kätte juhtuksid sattuma. Nüüd pole mu pihtimus enam kellelegi määratud. See tuleb hävitada kohe, kui ma ennast halvemini tunnen… Ehk olgu siis, et ma pärandan pihtimuse tundmatule pojale, keda ma tulin Pariisist otsima. Ma põlesin soovist avaldada poja olemasolu Izale sel leheküljel, kus ma vihjasin oma 1909. aasta armuloole ja kus ma olin valmis üles tunnistama, et mu sõbratar sõitis ära rasedana – ennast Pariisis varjama…

Loomingu Raamatukogu, 9/1959