“Oh, möödunud sajandi värk!” Kerge on nii öelda tagasivaatajal, sest uus on alati vanast parem. Ometi on iga sajand eriline, kui ta on parajasti käes.
Ka XIX sajand oli kord kõige parem ja kõige erilisem. Seda usume siis, kuid astume sammu tagasi nende sekka, kes siis elasid. Või õigemini – püüame astuda koos nendega nende-eelse aastasaja piirilt nende omasse.
Kas te olete näinud tormi,
seda sünge kulmuga maameest
välgupiitsaga käes?
Kui vili on küps, siis pudeneb puult see.
Küps vili on maa, varsti kukkuma peab.
Veel homseni ootan!
Kui homme veel kohtupäev pole,
maa keskel augu siis kaevan,
püssirohuga täidan
ja kogu maailma
ma põrutan õhku…
Nii tunnetas oma sajandi põhimeeleolu käesoleva raamatu autor. Töömees, alandatu, solvatu, juba oma jõudu tunnetama hakkav ning oma jõus hirmuäratav ja ülev, oli saanud sajandi keskseks probleemiks. Aga samuti alandatud ja suuremate jalge alla tallatud, õigusteta rahvad. Ka need hakkasid mõistma ja kätte nõudma neile kuuluvaid õigusi.
Välgupiits sähvatas, püssirohi võttis tuld ja revolutsioonide laine veeres üle Euroopa mandri. …
Ellen Niit
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.