Sel laeval olid noored mehed ja noored naised, ning nad laulsid maast kaugel ees, mis pidi neid ootama. Nad laulsid rohelistest lagendikest ja metsadest, mis olid veel rohelisemad. See maa pidi olema rikas ja vaba, ning sinna purjetasid nad, nagu olid purjetanud paljud enne neid, oma suure kuninga juurde, kes leidis uue maa oma rahvale.
Mis oli see, mis kihutas meid kõiki välja siit õnnistatud maanurgast? Kust võisime leida rohkem õnne? Siis taipasin, et inimene ei otsigi ainult oma õnne, nagu võiks arvata, vaid on veel midagi kõirgemat ja väärtuslikumat kui inimese õnn.
Need 24-aastase kirjanikuks pürgija read ei luba veel ennustada autori tulevast suurust, küll aga lasevad järgnevate teoste taustal aimata neid loomingu motiive ja allikaid, millest läbi puhutiste mõõnaperioodide saavad voolama lood suureks Euroopa ajalugu katvaks jõgiromaaniks aastakümneid hiljem. Vaatamata sellele, et Karl Ristikivi vähenõudlik trükidebüüt ajakirjanduses oli toimunud juba 1928. aastal, on “Viikingite jälgedes”, millest need read laenatud ongi, Ristikivi esimene küpsem ja pikem proosateos. Tõsi – kriminaalse koega jutustus “Võõrad varjud” oli ajalehes “Perekonnaleht” ilmunud juba augustis-septembris 1934, ja tagantjäreletarkuses ennustab seegi ette Ristikivi terve elu kestnud huvi krimikirjanduse vastu, ent jääb oma konarlikkuses ikkagi algaja tasemele. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.