“Viimased tuhat aastat”

See juhtub mitme sajandi pärast. Siis, kui viimase inimese viimase hingetõmbeni on jäänud tuhat aastat.

Niko elab Berliinis. Tal on korter ja mõned sõbrad. Ta veedab oma päevi mängides, süües ja magades. Ta on täiesti normaalne inimene. Samasugune kui kõik teised selles tulevikus, kus masinad hoolitsevad inimeste nagu oma vanadekodus elavate vanemate eest.

Selles vaikelus, kus inimestel pole enam funktsiooni, on midagi väljakannatamatut. Paljud löövad käega, ent Niko ootab, teadmata täpselt mida. Kõik muutub, kui ta näeb sajanditetagust filmi “Terminaator 2”, mille painajalik nägemus inimkonna tulevikust ei lase tal enam oodata. Niko sukeldub Vanasse Kultuuri, et koged eluiha nagu möödunud lugude kangelased. Ent uued läbielamised viivad ta vaimse kokkukukkumise äärele. Kui Niko kohtab Verat, näib talle, et on viimaks leidnud tähenduse ja õnne. Aga see on kõigest lõpu algus. Meie kõigi jaoks.

“Viimased tuhat aastat” on stsenarist Andris Feldmanise debüütromaan.

“Kokkuvõttes oli raamat intelligentne ja mõjuv, sarnane Bela Tarri “Torino hobusele”, mis tuima järjekindlusega oma seisukohta sulle pähe taob – sa võtad selle vastu kui mingi vastuvaidlemist mitte salliva emotsionaalse reaalsuse, nõustud sa siis sellega ideeliselt või mitte. Igasugune hüpoteetiline tulevik on alati vaid oleviku kirjeldus. Tegelaste elude sihitus, pühendumine ajaviitespordile ja rutiinsetele kulinaarsetele naudingutele, nende jõuetus on nõutus tuleviku ees, võimetus üksteist mõista ja armastada, see kõik on XXI sajandi reaalsus. – Veiko Õunpuu, režissöör