“Viis paari susse”

Üks Nõukogude lugu.

Ei olnud veel kuigi hilja. Kell võis olla vaevalt kolme paiku pärast lõunat. Ent Lenini linn hakkas juba pimedusse vajuma. Oli ju ka detsember, lühemate päevade aastaaeg. Pealegi oli päev üldse pilvine ja tuhm ning hall videvik oli hõljunud linna kohal keskpäevalgi. Kuid see kestis, see sureva detsembripäeva agoonia, ja võttis aega, enne kui pimedus kustutas kõik piirjooned. Iisaki katedraali raske kuppel ja Peeter-Pauli kiriku nõeljas teravik seisid veel kaua süngete varjudena halli horisondi taustal. Ent märkamatult sulasid nemadki ühte tumeneva laotusega. Ning siis oli Lenini linn, suure revolutsiooni sünnilinn, lõplikult pimedusse vajunud. /—/