“Vitspunutised”

Praegusel keerulisel ja küllalti raskel ajal, kui kõik kipub allamäge minema, on tarvis närvi rahustamiseks millegagi tegeleda. Selleks sobib hästi vitspunumisega tegelemine, sest punumiseks vajaminev materjal ei nõua rahalisi kulutusi ja vitsu on meil põllumaade võsastumise tulemusel igal pool küllalt. Kuid siiski saame kõige rohkem pajuvitsu lõigata maanteede ja raudteede äärest ning kõrgepingliinide alt raiesmikelt. Sinna raiesmikele on jäänud maasse küllaltki tugev juurtekava, sealt tuleb pikki noori pajuvõrseid, mis on heaks punumismaterjaliks.
Niiviisi pajuvitste vabas looduses korjamisel unustad mured ja ravid tervist ning närve. Põlvest põlve tehti kõik majapidamises vajaminevad tarbeesemed kohalikest materjalidest. Nii tehti vitstest tarvilikud korvid, vakad, kohvrid, pesukorvid, heinakorvist, püünised ja ka mööbel.
Punumise juures ei ole vaja kuigi keerukaid tööriistu ja vahendeid. Punumist tuleb alustada lihtsamate esemete valmistamisega. Sealjuures läheb vaja mõnda lihtsat vormi, nuga, oksakääre, lõikenäpitsaid, orasid ja vitsahöövlit. Selleks oli höövel kinnitatud tera ülespoole laua külge ja sellele oli peale kinnitatud tugevast puust klots ning see ajas asja ära. Klots oli kinnitatud ühte otsa pidi vastu tera ja teine ots kaldu piki höövlitera ülespoole. Hööveldamisel tõmmatakse vits höövli laiemast otsast läbi ika edasi järk-järgult klotsi kinnituskohale lähemale.