“Võrgutaja päevaraamat”

Sisukord: Värgutaja päevaraamat. Märkused ja kommentaarid. Saateks: Mõningaid märksõnu “Võrgutaja päevaraamatu lugemiseks (Jaan Pärnamäe).

Kui lugeda ainult üht Kierkegaardi teost, jõuab ainult pooliku tõeni, ununeb dialektika. Poolik tõde on nagu Vaim, kellel on hing kinni. Ja muidugi ei tähenda see ka seda, et kahe teose läbilugemine oleks probleemi lahendus. Kui nii arvataks, takerdutaks kvantitatiivsesse ehk keelelisse reflektsiooni. Tuleks aga püüelda kvalitatiivse reflektsiooni poole, s.o. eksistentsiaalse ehk eetilis-religioosse poole. Tõde on subjektiivne, iga objektiivsena näiv tõde on poolik (nagu seegi, et tõde on subjektiivne). Et saada aimu subjektiivsest tõest, tuleb Kierkegaardi eri pseudonüümide esitatut maitsta. Need esitavad ühel poolt määratlusi (igaviku vaatekohalt) ja teisalt luuletaja repliike (ajalikkuse vaatekohalt). Oluline on tee, mitte eesmärk (Jh 14, 6), isegi juhul, kui eesmärk on Cordelia. Sest tähtis pole ju eesmärk, vaid armastus. Tähtis pole igal juhul valida usk, vaid tee selleni; tähtis on, et suund oleks õige – nagu Johannesel. Armastus Cordelia vastu teeb päevaraamatust selle, mis ta on, muidu võiks pealkiri olla hoopis “Mida naised vajavad”. Sest isegi usu kohta öeldakse, et usu jõud on kindel ohus, kuid ohus, kui inimene on kindel (vt. Papirer X4 A 276).