“Võrumaa”

Vastseliina, Räpina, Rõuge, Põlva, Kanepi, Urvaste, Karula ja Hargla kihelkonnad – see on vana, jagamatu Võrumaa oma ajaloolis-etnilistes piires. Kodumaa nurgakivi kagus vastu vene-läti piiriala.
Mõniste mühavatest metsadest Peipsi rihvaste randadeni, Misso männipaludest Põlva avarate põldudeni, üle Haanja hambuliste kõrguste ja Vagula-Tamul järvekaksikute ristuvad Võrumaa teed ja rajad.
Suure Munamäe tipp 318 m üle merepinna, Rõuge Suurjärve põhi 38 m sügavuses maakamaras, 43 m-ni kõrguvad liivakivipaljandid Piusal, 8 m jämedune tamm Urvastes ja 1978. aastal võideldes langenud metsavend – neile pole võrdset kogu Eestis.
Ja seda maad ühendab võru keel, mis talle ainuomase kõrihäälikuga põlvnevat hallist ugri ühisajast, kuid mida õige võrulane ei häbene luuleraamatus ega linna peenemas restoranis.
Võrumaa on suur. Ta pakub pilgule avarust, mõttele lendu ja kätele tööd. Rohkemgi kui jätkub meile elupäevi.