“Minu kasuvend Gabriel!” hüüdis Ivo järsku üles karates. “Miks sa, lurjus, mulle seda kohe ei ütelnud?”
Ivo tõttas telgist välja, teised tema kannul. Õues seisis Gabriel hulga vahtide keskel, tema kõrval kandraami peal Agnes, kena kahvatu pea nähtaval, keha Gabrieli ülikuuega kinni kaetud. Kasuvennad tundsid teineteise kohe ära: vanal vaenul on ikka truum mälestus kui vanal sõprusel. Nende esimene tundmus oli vähemasti Ivo poolt kohe vaenulik.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.