“Warcraft I&II” 2 raamatut

1. raamat “Warcraft I. Durotan”
Oli kord viljakandev maa nimega Draenor. Seal elasid tundmatuid loomi küttivad ja aeg-ajalt omavahel lahinguid löövad vaprate orkide klannid. Nende kõrval eksiteerisid niisama ebaharilikud draeneused. Põhjapoolsematel aladel olid talved karmid ja suved lühikesed, mida lõunapoolsete suguvendade sissetungi eest kaitses mäeahelik. Korraga hakkas Draenor aga muutuma, lõunapoolsetel aladel hakkasid saakloomad haigestuma ega siginud enam, taimed kärbusid, talved läksid pikemaks ja karmimaks ja vaimud ei kõnelenud enam šamaaniga. Olukorras, kus Draenorit näib ees ootavat hukk, tuleb noorel, äsja klanni juhiks tõusnud Durotanil otsustada, kas võtta vastu sorts Gul´dani ettepanek ja rännata koos tema hordiga tõotatud küllusemaale või püüda ellu jääda esivanemate aladel, nii nagu oli otsustanud vana pealik Garad.

2. raamat “Warcraft II”
Draenor, kus hargnesid “Warcrafti” – sarja esimese, Durotani-raamatu sündmused, on määratud hukule ja viimase orkiklannina hülgavad selle Härmahundid, et siirduda ahvatlevaid lubadusi jaganud sorts Gul´daniga uude, jõukasse maailma. Selleks avab sorts nõiaväe abil portaali ja orkide eelsalk tungib Azerothi, mida asustavad inimesed, härjapõlvlased, haldjad ja gnoomid. Durotan jõuab arusaamisele, et Gul´dani eesmärk on nood asukad hävitada, ent üsna pea tabaks ta Azerothi Draenori saatus: seega hakkaks sortsi nõiaväest rüvetatuna kiratsema ja hukkuks. Sel ajal kui Durotan mõtleb, kuidas päästa orkid, tuleb inimestel – kuningas Llane´il, tema väepealikul Lotharil, Azerothi Kaitsjaks pühitsetud maagil Medivhil ja noorel maagil Khadgaril kaitsta oma maailma nende seninägematute, võhkadega olendite sissetungi eest. Lugeja pole unustanud ka segaverelist orjatari Garonat – temal on siin täita tähtis roll mõlema vaenupoole jaoks. See raamat räägib armastusest ja üksindusest, reetmisest ja truudusest.