“Valge Hüatsint ja Sinine Hüatsint”
Selgitus: Hüatsindid on ootamatult tunginud mu ellu ja kütkestavad mind oma kuningliku võluga. Nõrkus nende lillede vastu on saanud kireks, mis annab püsivat inspiratsiooni. Võin neid tundide kaupa imetleda, hingata sisse nende tugevat kevadaroomi. Hüatsindist on saanud mu armastatu. Armunul on raske leida rahu. Mõtlen kogu aeg hüatsintide peale, tahan nendega koos olla, rääkida nendega, […]
“Valge paat”
Meri ühendab, meri lahutab. Sõda lahutab, aga ei ühenda. Juba pääsenud mehed üritavad päästa mahajäänuid. Valge paat on omast käest, muu on loodusjõudude käes, kummalgi kaldal on võimud valvel. Toimunut varjas udu ja pimedus ja poole sajandi salastatus. Ei enam.
“Valgus olematus aknas”
“Valgus olematus aknas” sündis paljude aastate eest, ehkki ta siis endast veel teada ei andnud. Oli vaid ootus. Ootus pimedas külmas ruumis, mille hingust oli autor poisipõlves omaenda palgel tundnud. Aeg tõi mõtteid, mis lõpuks põimusid põgusaks retkeks olematusse. Varjude riiki taorauast pilaku taga. Kuid vanade muistendite tegelasi teel vastu ei tulnud. Kõik olid inimnäoga. […]
“Valguse vari”
Jaan Tangsoo (1963) tuli eesti kirjandusse läbi 1990. aasta romaanivõistluse, kus tema romaan “Kroonukuue kütkes” (ilmunud 1991) äratas tähelepanu kui ühtaegu humoorikas ja kibe kujutluspilt eesti poiste käekäigust Nõukogude armees. Sellest ajast on Jaan Tangsoo edukalt esinenud veel mitmel romaanivõistlusel. “Valguse vari” on tema neljas romaan. Romaanis on kujutatud üht harilikku päeva ise endale leiba […]
“Väljapressimine”
See on haaravas vormis kirjapandud lugu, kus head kavatsused ristuvad kurjade plaanidega. Ajastutruu olustiku kirjeldus ühe väikekirjastuse ellujäämisest – võitlusest oma au, raha ja usaldusväärsuse eest petturite ja ühetehingu kelmidega. Õpetlik lugu väikeäriga alustajale.
“Vanad ja kobedad”
“Vanade ja Kobedate” stsenarist Peep Pedmansoni sule all seiklevad raadioteetrist ja teleekraanilt tuttavad tegelased seekord paberil. Nagu ikka, otsivad nad siingi innukalt ühte koma teist, kuid leiavad koma kolmandat.
“Varastatud õnn”
Kui lõpuks vaikseks jääb, lubatakse neil keldrist lahkuda, aga majast välja minna ei tohi. Poiste elupaik on ülemisel korrusel ühes klassis. Akendest avaneb kohutavalt ilus vaade. Nii õudne, kui see ka ei ole, on see vaade tõesti ebamaiselt ilus ja sellel momendil on Merilil valusalt kahju, et ta seda jäädvustada ei suuda. Kogu linn põleb, […]
“Varavalgest videvikuni”
Sündisin Tallinnas, kuid kasvasin üles Tallinnalähedases Harku (nüüd Saue) vallas Alliku külas Uuetoa talus. Siin käisin ka algkoolis (Sauel ja Hüürus). 1945. aastal astusin Tallinna II Keskkooli (praegune Reaalkool), kuid olude sunnil lõpetasin venekeelse keskkooli Vilniuse sõjakoolis Leedus. Pärast sõjaväest naasmist ning tööle asumist Eesti NSV Kultuuriministeeriumi süsteemis lõpetasin Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna kaugõppe teel. […]
“Varjajad”
“Mis sa tahad?” ohkasin välisust vaid natuke lahti tehes. “Rääkida. Kõigest.” Kaspar vaatas mind tõsiselt. “Oota siis,” ohkasin ja lükkasin ukse kinni. Võtsin endale sekundi, et rahulikult hingata, kuigi ma ei tahtnud teda liiga kauaks ootama jätta. Nüüd oli see käes, me saime viimaks asjad läbi rääkida. Lootsin, et sellest ei tule totaalne katastroof… Kas […]
“Varjuliste puie all”
Võrumaalt pärit Artur Adson oli kaasaegsetele sõjakas ja raske sõnaga mees, järeltulijatele veidrik, kelle suur armastus tegi armastatust Suure Luuletaja. Marie Underile pühendumisega paralleelselt kujunes Artur Adsonist iseseisev ja kandva mõjujõuga kirjanik, kelle sulest on ilmunud 33 algupärast raamatut ja kes on tõlkinud 61 teost, neist 54 teatrile. Lisaks loomingule oli ta veel tarmukas organisaator […]
“Veel üks paradiis”
Elise tõusis ning noormees tuli otsejoones tema suunas. Eliset nähes jäi ta seisma ja vaatas tüdrukut. Viha tema silmis lahtus täielikult ning asendus üllatusega. “Sina siin?” Elise naeratas irooniliselt. “Sa näed viirastusi. Mind tegelikult pole siin.” Raul raputas pahaselt pead ning läks ära. Ta teeb seda meelega. Miks ta ikkagi minu vastu nii külm on? […]
“Vene veri”
“Vene veri” on omapärane fragmentaarium elust lähimineviku Peterburis ja samas 21. sajandi eesti naise kiri kolmveerand sajandit tagasi elanud venelannast vaaremale. Loo minategelane satub mitmeks aastaks maale, mis ei kuulu kaugeltki tema lemmikute hulka, ja seisab seal ootamatult silmitsi iseenda perekonnalooga, mille on seni eelistanud maha vaikida. “Vene veri” on lugu kohanemisest, mäletamisest ja unustamisest, […]
“Venna arm”
Mida ma oskan oma venna kohta öelda? Kriminaal? Huligaan ja varas? Riigireeturist sõltlane või sõltlasest riigireetur? Vaimselt ebastabiilne maniakk ja muidu kahtlane kuju? Või siis üldistavalt, nagu isa armastas öelda, kui ta oli veel millegi ütleja, lurjus-pätt-kaabakas? Jah, seda kindlasti, seda kõike niikuinii – aga mida veel? Mees istub köögis ja mõtleb vennast. Selles istumises […]
“Vere jooks”
Läbi poolune kuulsin: “… juba üle kuu aja, mis, üle kahe kuu, jah, kaks kuud tagasi hakkasin pihta, maalima teda, või ei, mitte maalima, õigem oleks, jah, öelda, et ma juba kaks kuud ei maali teda, tegelen ta mittemaalimisega, alusmaaligi pole teinud. Ainult visandeid. Pihutäie.” (Tegemist on mahakantud raamatukogu raamatuga)
“Vigureid ja figuure”
Rahvas ei teadnudki, et Päts ei olnudki, Laidoner ei teinudki ja Uluots ei öelnudki. Istusid hoopis kohvritel ja lootsid põgeneda põranda alt, mööda tunnelit Suurupi randa. Aga viimane valge laev, trümmid sakstesinki ja rammusat Eesti võid täis oli juba Argentiinasse teel. Meri tõi kaldale üksnes ajupuitu ja punaseid soldateid, kelle küljeluud tantsisid öösärkide väel ning […]
“Vihmasaatjad”
Romaanivõistluse võidutöö Ministeerium ja ülikool – linn ja maa – valikuvõimalused ja nende puudumine. Lugeja ees on kaks peaaegu paralleelselt kulgevat elu ja peategelaste võimetus selles elus ettetulevaid vastikuid stsenaariumeid vältida. Ühelt poolt on see lugu üksindusest, töötusest ja depressioonist. Teiselt poolt on see aga lugu seotusest, sõprusest ja võimalusest oma elumustreid muuta. Autor enda […]
“Viies kabinet”
See raamat on kõigile, kes kasvõi korra on arsti kabineti ukse taga oodanud. Järelikult kõigile meist. See on värvikas lugu arstide igapäevasest tööst praeguses, muutunud arstiabisüsteemis. Kas ta ikka peab olema selline, nagu kirjeldab raamatu autor, staažikas südamearst Rein Vahisalu.
“Viimane sõna”
„Viimane sõna“ pakub valiku tsitaate Tõnu Õnnepalu teostest. Aga see pole kõik. Raamatu eessõnaks ja vahetekstideks on pikem essee, suvepäevik, kus autor vaatab nii tänasesse päeva kui ka tagasi oma elule ja raamatutele. Kus ta vaidleb neile vastu, kus ta katsub aru saada, mis siis ikkagi on päriselt: „Sest kirjaniku kirjutamine on vastu kirjutamine. Maailma […]
“Viimased tuhat aastat”
See juhtub mitme sajandi pärast. Siis, kui viimase inimese viimase hingetõmbeni on jäänud tuhat aastat. Niko elab Berliinis. Tal on korter ja mõned sõbrad. Ta veedab oma päevi mängides, süües ja magades. Ta on täiesti normaalne inimene. Samasugune kui kõik teised selles tulevikus, kus masinad hoolitsevad inimeste nagu oma vanadekodus elavate vanemate eest. Selles vaikelus, […]
“Võitlus kolmainsusega”
See raamat on mõeldud kõigile, keda huvitab meie igapäevane töö tootmisettevõttes. Raamatu jutustab ühe naise silmade läbi nüüdisaegsest trükiseid tootvast ettevõttest, kuhu ta asub tööle tootmisjuhi ametikohale. Naine on haritud ja rikkaliku kogemustepagasiga ning loodab siin rakendada taas oma edukat juhtimissüsteemi. Ent varsti märkab ta, et on sattunud hoopis pöörasesse kollektiivi, kus käib pidev olelusvõitlus. […]
