Lugejale Minu hoidjaks oli üks väga imelik, haruldane ja tähelepanuväärne isik, keda Kitse-eideks kutsuti. Ristinimeks oli tal Krõõt, mida väga harvasti tarvitati: suu sisse hüüti teda alati eideks, seljataga – Kitse-eideks. Tema vanadust keegi ei teadnud, ta ise sellest ei rääkinud. Eit võis aga vist väga vana olla, sest juba vanadki inimesed mäletasid teda ikka […]