/—/„Kee­gi ei kuu­le mei­d” te­ge­leb tra­dit­sioo­ni­li­se prob­lee­mi­ga: mi­da te­ha olu­kor­ras, kus head va­li­kud puu­du­vad? Va­ba­taht­li­kult sõja­li­se oku­pat­sioo­ni­ga nõus­tu­mi­ne tun­dub võima­tu, vas­tu­pa­nu on aga ju­ba et­te hu­ku­le mää­ra­tud. Oma ro­maa­nis ei vaat­le Ui­bo­puu se­da küsi­must mit­te ot­sus­ta­ja­te, vaid n-ö väik­se ini­me­se pers­pek­tii­vist. Väi­ke­lin­na miljöö ja te­ge­las­te­ga­le­rii joo­nis­tu­vad teo­ses meis­ter­li­kult. Ühelt poolt saab lin­na­ke­sest lak­mus­pa­ber, mis pee­gel­dab […]