Nagu oma kuulsas ajasturomaanis “Effi Breist”, jätkab nõtke sulega vanameister indiviidi ja ühiskonna suhete kriitilist läbivalgustust ka siinsetes lühiromaanides. Esimeses viib autor lugeja tolleaegse suurlinna tegelikkusesse ning ironiseerib linnakodanluse tühisuse, paraaditsemise, eelarvamuslikkuse ning upsakuse üle; teine kujutab endast suure armastuse lugu, mis jookseb traagiliselt karile jäikade seisuslike vaheseinte tõttu.