“Mida Alma mõtleb?” Kohkunult vaatas ta ringi, praostiproua hääl oli kõlanud nii elavana, nagu oleks ta kõndinud sealsamas ja pead Alma poole keerates küsinud, mida Alma mõtleb. Alma arvutas aastaid, kakskümmend aastat on möödas sellest päevast, isegi rohkem. Alma silmitses puude vahelt paistvat põldu ja küüni, pikk ja kõhn, oli praostiproua tema kõrval, kergitades seelikusabasid. […]