Biograafia

Author Picture

Michael Andreas Barclay de Tolly

26/12/1761

Vürst Michael Andreas Barclay de Tolly (26. detsember 1761 Pamušis, Kuramaa hertsogiriik - 27. mai (vkj. 14. mai) 1818 Stilizini mõis, Ida-Preisimaa) oli Vene väejuht (kindralfeldmarssal; 1814).

Michael Andreas Barclay de Tolly sündis 26. detsembril (vkj. 13. detsember) 1761 Kuramaa hertsogiriigis Pamušises (praegu Leedus) Weinhold Gotthard Barclay de Tolly ja Margaretha Elisabeth von Smitteni pojana. Tema erusõjaväelasest isa, leitnant Gotthard Barclay de Tolly oli 1750 kuni 1760 Paju mõisnik Luke kihelkonnas Valgamaal, mille ostis 1750 Lugaži vabahärra Carl Johann von Wrangelilt (1725-1798). Michael Andrease vaarisa Johann Barclay de Tolly oli vana šoti aadlisuguvõsa liige, kes asus 17. sajandil elama Riiga ning tegutses seal Riia rae advokaadina.
Alates 3. eluaastast kasvatas Michael Andreast tema sõjaväelasest tädimees. 1767. aastal pani tädimees ta kirja Novotroitski kürassiiripolku, mille ülem oli ta onu.
Tegelikku sõjaväeteenistust alustas Michael Andreas 1776. aastal Pihkva karabinjeeripolgus juba vahtmeistri auastmes; 1778 ülendati ta kornetiks. 1783. aastal nimetati ta Liivimaa diviisi ülema kindralmajor Reinhold Ludwig von Patkuli adjutandiks. 1786 viidi ta porutšiku auastmes üle Soome jäägrikorpuse 1. pataljoni. 1788. aasta jaanuaris määrati ta Anhalt-Bernburgi printsi, kindralporutšik Victor Amadeusi (1744-1790) adjutandiks kapteni auastmes. Sama aasta detsembris sai Barclay de Tolly 2. järgu majori auastme ning viidi üle Izjumi polku. 1790. aastal ülendati ta 1. järgu majoriks ning viidi üle Tobolski jalaväepolku.
Michael Andreas Barclay de Tolly paistis vapruse ja andekusega silma Vene-Türgi sõjas ning Vene-Rootsi sõjas.
1791. aastal määrati Michael Andreas Barclay de Tolly pataljoniülemaks vastmoodustatud Peterburi grenaderipolku. 1794. aastal autasustati teda Georgi ordeni 4. järguga vapruse eest lahingutegevuses Vilno all. Sama aasta novembris ülendati ta alampolkovnikuks ja määrati detsembris Eestimaa jäägrikorpuse 1. pataljoni ülemaks. 1797. aastal nimetati ta 4. jäägripolgu komandöriks ja ülendati järgmisel aastal polkovnikuks. Jaanuaris 1799 nimetati ta 3. jäägripolgu chefi-ks ning ülendati märtsis kindralmajoriks.
Barclay de Tolly võttis osa Napoleoni-vastasest Neljanda koalitsiooni sõjast, osaledes muuhulgas Pultuski (26. detsember 1806) ja Eylau lahingus (7. veebruar 1807). Pultuski lahingus ülesnäidatud vapruse eest autasustati teda Georgi ordeni 3. järguga. Eylau lahingus sai ta kuulihaava paremasse kätte küünarnukist kõrgemal, millega kaasnes luu lõhenemine. Haavatasaamise tõttu viibis Barclay de Tolly pikaajalisel ravil (15 kuud) Memelis. Kangelasliku käitumise eest lahingus sai ta 9. aprillil 1807. aastal kindralleitnandi auastme ja määrati peagi 6. jalaväediviisi ülemaks.

1808-1809 võttis Michael Andreas Barclay de Tolly korpusekomandörina osa Vene-Rootsi sõjast. Ta vallutas Soomes Savo maakonna ja Kuopio linna, ületas jäätunud Kvarkeni lahe ning vallutas Rootsi linna Umea. Nende saavutuste eest ülendati ta 20. märtsil 1809 jalaväekindraliks. Sama aasta mais nimetati ta Soome kindralkuberneriks ja sealsete vägede ülemjuhatajaks.

Alates 1810. aastast oli Barclay de Tolly Riiginõukogude liige ning 1810-1812 Venemaa sõjaminister.
Sõjaministrina viis ta läbi sõjaväe reforme, mille tulemusena moodustati sõjaväes strateegilised väegruppide - diviiside ja korpuste süsteemid, ehitati insenerirajatised kaitsesüsteemides, loodi tagalabaasid sõjategevuseks, korrastati staabiteenistuste töö, loodi sõjaväe luureorganid, reformiti sõjavägede väli- ja kõrgemat juhtimist. Tema juhtimisel viidi ka vene sõjaväes sisse uuenduslik sõjaväe väljaõpe, mille käigus õpetati sõdureid tulistama sihtmärkide pihta senise liinitaktika asemel, samuti liikumist maastikul, töötati välja esimene Vene vägede juhtimise õpetus "Учереждение для управления Болшой действующей армии" (1812) ja "Устав о пехотной службе" (1811).
Tema juhtimisel, koos keiser Aleksander I-ga, töötati välja Napoleoni-vastase sõjategevuse strateegia, mis põhines laekunud luureandmetel Napoleoni vägede isikkoosseisu märgatava ülekaalu kohta. Selle kohaselt oleks Vene vägede kavaks olnud sõjategevuse venitamine, vastase meelitamine sisemaale ja aktiivne lahingutegevus tiibadel.

Michael Andreas Barclay de Tolly juhatas 1812. aasta Isamaasõja alguses 1. Läänearmeed ning rakendas aktiivset taandumistaktikat.
Tema adjutant 1812. aastal oli Raasiku ja Kambi mõisnik major Woldemar von Löwenstern (1776-1858).
Pärast 1. Läänearmee ja Pjotr Bagrationi juhitud 2. Läänearmee liitumist 22. juulil Smolenski piirkonnas asus Barclay de Tolly juhtima mõlemat armeed. Pärast Smolenski kaitselahingut ja taandumise jätkamist määrati 17. augustil tema asemel Mihhail Kutuzov. Määramise põhjuseks oli sõjaväe juhtkonna, ohvitseride ja ühiskondliku arvamuse vastuseis Barclay de Tolly taganemisstrateegiale. Kutuzov siiski jätkas Barclay de Tolly strateegiat. Taganemisstrateegia ja kaitselahingute tulemusena kaotas Prantsuse armee 150 000 sõdurit ning Moskva vallutamise ajaks oli Prantsuse armeesse jäänud ainult 138 000 sõjaväelast. Barclay de Tolly jäeti 1. Läänearmee juhatajaks, kuid vabastati sõjaministri ametikohalt.
Barclay de Tolly juhatas Borodino lahingus Vene armee paremat tiiba ja keskrinnet, näidates üles suurt mehisust ja väejuhiosavust. Fili nõupidamisel toetas Barclay de Tolly vägede taganemise jätkamist ja Moskva jätmist Napoleonile. Borodino lahingus ülesnäidatud vapruse eest autasustati teda Georgi ordeni 2. järguga.
21. septembril 1812 läks ta halvenenud tervise tõttu erru ning asus elama Jõgevest mõisa Liivimaal. Peatselt naasis ta aga tegevteenistusse ning võttis osa Kuuenda ja Seitsmenda koalitsiooni sõjast. 31. jaanuaril 1813 määrati ta 3. Läänearmee ning Bautzeni lahingu (21. mail 1813) järel Vene vägede ülemjuhatajaks. Ta juhatas vägesid Dresdeni (26.-27. august) ja Leipzigi lahingus (16.-19. oktoober). Kulmi lahingus ülesnäidatud vapruse eest autasustati teda Georgi ordeni 1. järguga (Barclay de Tolly oli üks neljast isikust, kes pälvis Georgi ordeni kõik järgud). Leipzigi lahingu järel tõsteti ta 22. detsembril 1813 krahviseisusse.
31. märtsil 1814 juhtis ta Pariisi vallutamist, mille eest sai kindralfeldmarssali auastme. 1815. aastal tegutses ta Prantsusmaal Vene vägede ülemjuhatajana ning sai enne sõja lõppu 30. augustil 1815 vürstitiitli.
Tervisehäirete tõttu lahkus Barclay de Tolly viimaks sõjaväest ning asus oma Jõgeveste mõisa. Järjest halvenev tervis sundis kindralfeldmarssalit sõitma Böömimaa tervisevetele. Pärale jõudmata suri 57-aastane Barclay de Tolly Insterburgist kuue versta kaugusel asuvas Stilizini mõisa Ida-Preisimaal (praegu Nagornõi asula, Tšernjahhovski rajoon, Kaliningradi oblast). Tema süda maeti sealsamas, surnukeha aga balsameeriti ja toodi Jõgevestele, kus ta maeti hiljem perekonna hauakambrisse.
2011. aasta suvel lõhkusid vandaalid Tšenjahhovski rajoonis asuva monumendi aluse ning saagisid maha piirdeaia. Ajaloolaste arvates oli vandaalide eesmärgiks leida monumendi jalamisse valatud hõbeanum vähejuhi südamega. Asjatundjate hinnangul ei ihaldatud mitte hõbenõud, vaid selle sisu, mille eest Napoleoni-temaatika huvilised on nõus maksma suurt raha. Ka anum südamega ka tõepoolest kätte saadi on ebaselge, selle väljaselgitamiseks on vaja teostada kallis ajaloolis-arhitektuuriline ekspertiis.  (wikipedia)