Nikolai Konrad (1891-1970) oli humanitaarteadlane par excellence – ajaloolane ja filosoof, lingvist ja kirjandusloolane, orientalist ja oktsidentalist. 1934 valiti ta NSVL Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks, 1958 – tegevliikmeks. 1972 sai ta postuumselt NSVL riikliku preemia.
Elu lõpupoole tundis N. Konrad erilist huvi maailmakultuuri teooria vastu. 1957-1961 andis ta mõttekaaslastega välja ajakirja “Vestnik Istorii Mirovoi Kulturõ”. Ta oli “Maailmaajaloo” (13 köidet, 1955-1983) autoreid ja toimetajaid. Ta oli ka “Maailmakirjanduse ajaloo” algataja, innustaja ning I köite (1983) põhiautoreid. Mitmed tema kontseptsioonid on nüüd iseenesestmõistetavad (inimkonna arenguühtsus, nii euroopa- kui ka aasiatsentrismi paikapidamatus, keskaeg kui kultuuritõusu ja mitte -languse ajastu), teised (näit. humanism kui progressi kriteerium) muutuvad üha aktuaalsemaks, mõned (renessansi universaalsus) on ka vaieldavad.
“Ajaloo mõttest” sisaldab autoriteetse akadeemiku viimase loomeperioodi klassikalisi artikleid ja kirjavahetust kuulsa ajaloolase Arnold Toynbee´ga. Elav stiil ja kirglik vaadete põhjendamine teeb mõttesügava autori huvitavaks ja mõistetavaks igaühele, kes tunneb muret kultuuri ja inimkonna saatuse pärast.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.