“Alles see oli…”

See raamat ei kujuta endast korrapärast memuaarteost, mis käsitleks kronoloogilises järjekorras kogu mu elukäiku. Niisugust ei tahtnud ma kirjutada, ja küllap oleks seda ka üksjagu igavam lugeda. Kirjutasin hoopis vabamalt asjadest ja sündmustest, mis mulle minevikust vastu sähvatasid, mida oli hea meenutada ning mis annaksid ise uusi seoseid. Need on pigem impressioonid pikast elust kui kohustuslik kulgemine punktist A punkti B.

Seepärast ei pidanud ma vajalikuks kirjeldada ka näiteks oma lapsepõlve. Lapsepõlv vanematekodus on kõigil meil ühtviisi ajatult rõõmus, aga suuremaid sündmusi ja üllatusi esineb seal tavaliselt vähe. Sestap alustangi sõjast, millega algas mu iseseisev elu.

Oleksin tahtnud kirjutada veel paljudest teistestki elus kohatud inimestest, keda kõiki mäletan. Aga paraku on raamatul omad piirid. Nagu elulgi. Midagi jääb ikka ütlemata. Ja siin ongi minu valik meenutusi möödunust, mille juurde mul tekkis soov tagasi pöörduda, kutsudes sedapuhku endaga kaasa ka lugejat.