“Armastajad”

Jean-Philippe Toussaint (sünd 1957) on üks tänapäeva tunnustatumaid ja tõlgitumaid Belgia prantsuskeelseid kirjanikke. Kirjutamise kõrval on Toussaint tugev ka fotograafia ja filmirežissöörina, ning fotograafiline pilk on selgelt äratuntav ka tema ülimalt visuaalses proosas.
Toussaint´i absurdihõnguline debüütromaan “Vannituba” (1985) sai juba ilmudes peaaegu kultusteoseks ja tegi noorest autorist 20. sajandi kirjandusklassiku. Lakooniline stiil ja silmapaistev detailitäpsus töid kirjanikule minimalisti kuulsuse.
Kõik Toussaint´i seniilmunud kaheksa romaani on napi süžeega minajutustused. Romaanis “Armastajad” on keskikka jõudnud minajutustaja oma armsamaga Tokyos – veetmas seal üht lõputut armuööd. Kesksel kohal on siin ebamäärane hingeseisund, kus vahelduvad iha ja ärritus, armastus ja vaen, igatsus ja tüdimus, ning  neid muutusi tunnete skaalal registreerib kirjanik sama täpselt, nõtkelt ja poeetiliselt nagu valguse- või värvivarjundeid taevas.
Selle romaani värv on punane: see on ohu, tule ja armastuse värv. Aga ohtu ja ärevust hoiab algusest peale õhus ka soolhappepudel, mis loo käivitab ja lõpetab.