Romaan.
Varsti oli Charlotte märganud, kui vilumata Karl-Artur kõigis neis asjus oli, mis õpetaja peab teadma, ja ta oli hakanud teda juhatama. Algul oli Karl-Artur uje ja tagasitõrjuv, kuid aja kestel muutus ta tänulikumaks, pöördus Charlotte abi poole sagedamini, kui viimane seda õieti soovis.
Karl-Arturil oli viisiks teha pikki jalutuskäike, et külastada vaeseid vanamehi ja eitesid, kes kaugel metsaonnides elasid, ja ta palus alati Charlottet, et see temaga sellistele rännakutele kaasa läheks. Ta väitis, Charlotte oskavat palju paremini kui tema nende vanakestega ümber käia, neid julgustada ja neid nende väikestes muredes lohutada.
Neil kahekesi-rännakuil oligi Charlotte hakanud Karl-Arturit armastama. Varem oli ta alati unistanud, et ta abiellub toreda ja vahva ohvitseriga, kuid nüüd oli teda lootusetult vallutanud see peen ja tagasihoidlik õpetaja, kes ei raatsinud kärbselegi haiget teha ja kelle huulte üle ei olnud iialgi ükski vandesõna pääsenud.
KRK 1994. 350 lk
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.