Konstantin Päts
Mina isiklikult ei kuulu ei Tõnissoni ega Pätsi jumaldajate hulka, vaid olen kirjutanud poliitilises võitluses mõlema vastu nii följetone kui epigramme ja säilitan endale ikka sõnavabaduse nende arvustamiseks, kuid tahaksin siinkohal eriti rõhutada, et mina tunnustan ja austan siiski mõlemaid meie rahvuslikke suurkujusid ja Eesti Vabariigi märtreid (…). Mulle isiklikult on tundunud Tõnissoni suurus ikka tsaariaegse rahvuslikus loomingus ja suurepärases opositsioonitamises vastaseile, kuna Pätsi suurust olen hinnand tegeliku valitsemiskoorma meisterlikus kandmises. (…) Päts on kerkind esile ikka siis, kui häda on olnud kõige suurem ja kui meil ei ole leidunud kedagi teist riigimeest, kes olnuks võimeline seda häda ületama. (…)
*
Tõnissoni väärikaks rivaaliks ja koguni ületajaks kerkib sama generatsiooni teine suurkuju (Päts), see nii-ütelda Tallinna rinde võidukas juht ja eesti suurim poliitiline geenius üldse. Pätsi esimene hiilgav võit oli võimu ülevõtmine sakslasilt eestlaste kätte Tallinna linnavalitsuses 1904, mis andis sümboolse tõuke pretensioonidelle võimuhaaramiseks kogu Eestis. (…) See on otse imeteldava kombineerimisoskusega kompromissimeister ja vastaseid respekteeriva sallivusega võluda oskav koalitsioonijuht – ja, kavalaim ja manööverdamisosavaim eesti rahvajuht (…).
Pätsi isiksust kahjuks tumedamalt varjutama jääb tema korduvalt deklareeritud valmisolek “tantsuks kuradi vanaemaga”, s.t. jesuiitidelt õpitud põhimõte, et otstarve pühendab abinõu. (…) Päts aimas ette kuid ei suutnud enam vältida, et iseseisvust on võimatu kindlustada kroonukrediidiga ostetava patriotismi abil. Samuti oli Päts teadlik ebaküpse demokraatia selles nõrkuses, et võim libiseb keskpärasuselle ja koguni alaväärtuslikkuselle, millise laviini alla mattub juhtkonna paremik paratamatult. Kui Tõnisson püüdis eesõigustada vähemuse quasi-paremat tahet ja tegelikult rajaski meil negatiivselt mõjuva autokraatliku tõlgitsuse demokraatiast, siis Päts vaatas läbi sõrmede enamuse diktatuuripüüdeile. Niiviisi need “kaks suurt” mõlemad ei jaksand veel ravida demokraatia lapsehaigusi.
*
Iga ühiskond on elav organism, kus käärivad ja kihavad nii loovad kui ka võitlevad jõud. Omavaheline võitlus ei ole iseendast veel mingi negatiivne nähtus, kuni see toimub eetilisel baasil ja saavutab parema ning väärtuslikuma kristalliseerumist selektsiooni ja filtreerumise kaudu. Sellisel suhteliselt kõrgeimal tasemel kulmineerub loov ja võitlev käärimisprotsess eesti avalikus elus 1905. ja 1917. a. revolutsioonide vahel, millist väliselt küll sordiinialust perioodi võiks nimetada Eesti (iseseisvuse ettevalmistuse) kõige intensiivsemaks ajastuks.
Oskar Loorits
“Eesti ajaloo põhiprobleeme” (1955)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.