“Els Vaarman. Mälestusteos”

Redigeerinud Jüri Remmelgas

Ma mõtlen realismuse all seda vaatlemisviisi ja kujutamist, mis loodusest ja elust oma sisemise tõe mõõdupuu võtab, mis elutõe ümbertöötamisel luuletuseks ikka esimest silmas peab-

– Eesti kunstiteatri looja Karl Menning Kümme aastat Eesti teatrit. “Päevaleht” 21.IX 1916.a.nr.210

Ärgu arvaku keegi, et näitlemine kerge asi on, ärgu arvaku ka keegi, et näitlemine alandav on. Näitlemine on kunst, mida kõrge haridusega isikud edendavad ja auasjaks igaühele, kes seda võib.

– A. Rühka 1904.a. Tartus ilmunud teoses “Lühike näitemängu õpetus”.

Nooruse unistuste ja eneseteostuse kihk inimestes on selleks jõuks, millest ammenduvad suured saavutused. Noorus otsib tuge suurtelt eeskujudelt ja autoriteetidelt. Els Vaarmani suureks idooliks oli Liina Reiman. Kuid ka Liinas endas küdes nooruses lavalepääsemise kihk ja tema unistuseks oli pääseda Karl Menningi “Vanemuise” truppi mängima.

“Ühel õhtupoolikul seisin siis Karl Menningi, selle vägeva mehe maja ees. Kuumad ja külmad värinad jooksid piki selgroogu, süda peksles ja värises. Kõndisin endasi-tagasi, edasi-tagasi. Siis tegin otsustavad sammud ukseni. Menning ise avas ukse. Ta purskas naerma, arvatavasti jätsin koomilise mulje” – nii otsis Menningi üles Liina Reiman (Sellal Liina Põlde) K.M. andis talle lootust.

“Missuguse rõõmuga lendasin välja! Hüppasin mitu trepiastet korraga ja jooksin tänaval ilma sihita, õnnest ja rõõmust lõhkemas. See oli mu nooruse suurim päev!”

– Liina Reiman, “Rambivalgus süttib”

Eesti Kirjanik Kooperatiiv, Lund, 1956

Eesti Kultuuri Koondise Kirjastus, Stokholmis 1976. a.