Põhjusi 1897. aasta jaanuaris toimunud ülevenemaalise rahvaloenduse lähemaks uurimiseks võib olla mitmeid. Tegemist oli ju ikkagi esimese ja ka ainsa teaduslikel printsiipidel rajaneva rahvaloendusega, mis viidi üheaegselt läbi kogu revolutsioonieelse Vene impeeriumi territooriumil – seega ühe olulisema rahvastikuloolise sündmusega selle riigi ajaloos üldse. Eesti- ja Liivimaal toimus rahvaloendus teist korda, kuid eelmisest oli mööda läinud 16 aastat, mistõttu uue loenduse tähtsus polnud siin põrmugi väiksem kui impeeriumi teistes osades. 1897. aasta loenduse avaldatud tabelid olid nii sada aastat tagasi kui ka on tänapäeval ainsaks andmestikuks, mis võimaldab 19. sajandi lõpu Vene impeeriumi erinevaid piirkondi mitmetes rahvastikuloo aspektides omavahel võrrelda. Sündmuste kaalukust arvestades on pigem märkimisväärne, kui vähe uurimusi on eesti ajaloo- ja demograafialastes käsitlustes 1897. aasta rahvaloendusele pühendatud. Loenduse tulemusi kasutatakse, kuid kahjuks pahatihti üsna kriitikavabalt.
Meid ajendasid saja aasta taguse rahvaloendusega tegelema asjaolud ja kaalutlused, millest nii mõnedki on märksa enam seotud oleviku kui minevikuga. Käesolev raamat on üks osa rahvastiku ühtlusarvutuste sarjas, olles seega otseselt hõlmatud tegevusse, mille eesmärgiks on Eesti tänase demograafilise situatsiooni mõistmiseks ning prognooside tegemiseks hädavajalike võrreldavate andmeridade taastamine. Pidasime silmas ka seda, et aastal 2000 planeeritakse Eestis korraldada taas rahvaloendus. Mineviku – ja mitte ainult nõukogudeaegsed loendused – võivad nii tunnetuslikus kui ka metodoloogilises plaanis pakkuda üllatavalt palju mõtlemisainet. Nii peaks definitsioonide võrreldavus ja tagasiviidavus pikas ajalises kestuses olema Eesti järgnevatel loendustel lausa kohustuslik. Pikaajaliste rahvastikuprotsesside analüüs jääb vastasel korral ainult tagantjärele tarkuseks – ajaloo uurimisobjektiks.
(Paberkaaned kulunud)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.