“Hinge tundmused”

Jumala mõiste ongi, mille abil Descartes saab üle kõigist ülemõistuslikest raskustest. Oleks ülekohtune nõuda autorilt veenvat jumalatõestust, st mõttekäiku, mis pole jõukohaseks osutunud ühelegi mõtlejale; Jumala olemasolu ilmestada püüdes toetub autor Anselmile ja mõneti ka tomistlikule põhjuslikkusele. Peame leppima sellega, mida lõplik inimlikkus lõputuse hõlmamiseks võimaldab; ühes mõttekäigus on Descartes´il sõna-sõnalt kirjas: lõputus pole tõeliselt mõistetav, aga ta on arusaadav (l´infini, en tant qu´infini, n´est point a la verite compris, mais que neanmoins il est entendu); kui piirid puuduvad, siis on tegemist piirituga. Niisiis ei saa juttugi olla Jumala mõiste allutamisest inimmõistusele, aga ülimat ja piiritut täiuslikkust me suudame mõtelda; Jumala tunnetamine samastub enam-vähem Tema olemasolu tõestamisega. Jumal on läbinisti positiivsus, kuid petmine tähendab positiivsusest ilmajätmist: niisiis pole mõeldav, et Looja saaks meid petta. Niisama rängalt käib mõistuslikkusele vastu kujutlus jumalikust hävitamistööst; sest kuidas saaks olemise andja hakata toimima iseenda hävitajana? Olemastustumine saab võimalikuks ainult seeläbi, et Jumal oma abistava kaasatoimimise, olemise andmise lõpetab; kõiksuse püsi pole vähemat kui jumaliku loomistöö lakkamatu jätkumine.