“Hõbemägi”

Pöörasin kiiresti pead ja vaatasin autoaknast välja. Päikseline juunitaevas peegeldus helesinisel veepinnal, taamal mäejalamil laius roheline väli, mida piirasid kahelt poolt tihedad metsatukad. Lamedal mäerinnakul keset kaski seisis maja nagu hall viirastus. See oligi Hõbemägi. Selle taga kerkis sinakashall Abenaki nagu majesteetlik dekoratsioon. Hõbemägi oli ainulaadne ja just selline, nagu olin teda ette kujutanud. Ta ei olnud ei ilus ega inetu. Hõbehall maja keset hõbevalgeid kaski on koduks naisele, kes kunagi oli olnud muinasjutuliselt ilus ja kes ikka veel valitses kindlakäeliselt oma perekonda kordagi oma valdustest lahkumata. Kummalisel kombel ei tundnud ma Hõbemäge nähes ei vaimustust ega ühtekuuluvustunnet, vaid ainult kerget hirmu. Tol hetkel ei osanud ma muidugi aimata, kui palju mul tuleb veel hirmu tunda.