Kui Aino Thoeni esikteos paelus realistlike kirjeldustega, siis “Igaviku veskid” läheb lahkama psühholoogilisi probleeme. Rangest kodust tulnud, aga võõriti kasvanud peategelane Reet Sarap on asetatud otsekui katsumuste veskikivide vahele, mis ka kõvad südamed aegamisi peeneks jahvatab. Teose tegelaskond on arvukas, tegevus sünnib saksa okupatsiooni lõpp-järgul julgeoleku politsei ja vastupanuliikumise ringkondades, milline asjaolu ka raamatu välise sündmustiku äärmiselt põnevaks teeb.
“Alati, kui Reet Sarap mõtles oma lapsepõlvele, tõusis elavalt ta mällu nende tookordne elamu Nõmmel, kogu maja ühes kõigi eluruumidega oli ta meelest nii kodune, et oleks ka praegu võinud selles kinnisilmi teed leida, nagu ta seda mängu oli harrastanud lapsena. Ikka mäletas ta valget maja lilla, õitseva kanarbiku sees, nagu oleks alati olnud sügis, ent ometi oli seal vahel kevadeid, suvesid ja talvi, need olid ta meelest aga kustunud, jättes järele üheainsa kauni pildi pooleldi unistusena, pooleldi tõelikkusena.
See paik ei kuulunud enam nendele, vaid müüdi siis, kui vanaisa ehitas praeguse kolmekordse hoone kesklinna lähedale. Vanaisal oli olnud kahju teda müüa, ta tahtis ka seda alles hoida, ta oli sinna suure vaevaga asutanud pisikese aia, lasknud koormate viisi vedada komposti viljatule liivamaale ning jõudetundidel töötanud seal hoole ja armastusega. Aga vanaema oli materialist, maja ei toonud tulu, vaid võttis kulu, ta ei mõistnud, et miski võiks iseenda kätetöö kaudu südame külge kasvada.
Nii müüdigi maja, kuigi neil oli jõukust küllalt, et vanaisa oleks võinud selle endale lõbuks ja meelelahutuseks jätta. …”
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.