“Kahekõne”

… “Kahekõne” on õieti ilukirjanduslikult rüütatud poliitiline essee: meie ühiskondliku olemise ja mentaliteedi determineerituse lugu. Kaks eri taustaga ametivennast sõpra – ungarlane ja rootslane – omavahel pihtimuslikult “suud puhtaks rääkimas”, inseennast, oma vahekordi ja oma maailmapilti lähemalt määratlemas. Isiklike näidete varal lahatakse suhtumisi ja arusaamu, eluvaadete kujunemist: nii teadvustatud kui ka teadvustamata impulsse, reageeringuid ja hoiakuid – väitlus, mis on Nadasi atraktiivsemaid variatsioone ühele oma meelisteemale, demokratismi ja toialitarismi olemuslikule vastandamisele. Ehk täpsemini: nende struktuuride tagasimõjule inimeste meelelaadis. Mõttearenduste osalt paratamatut deklaratiivsust pehmendab rääkijate familiaarselt vesteline keelekasutus (rohked kordused, mõtte hakitus jms.), kuna tegemist polegi ju algselt kirjaliku tekstiga. “Et asi ei kukuks välja ajakirjaniku intervjuuna”, nagu tegelased ise mängureeglites kokku lepivad. Igatahes peaks see arutlus oma värvikate või ehk ootamatutegi vaatenurkadega, n.-ö. idanäo ja läänenäo humoorika iseloomustusega lugeja enda lähimineviku taas kord luubi alla seadma. …

Tiiu Kokla

Loomingu Raamatukogu 2004/7-9.