Memuaaridel on see häda, et neis luisatakse neetult palju. Teiseks hädaks on jälle talumatu igavus, mõned harvad erandid välja arvatud. Kas võib mäletada, ilma et valetaks? Kas saaks igavust vältida, kui kõneleks tõtt ja ainult tõtt?
Õigupoolest mäletatakse ainult seda, mida tahetakse mäletada. Ja niiviisi, nagu tahetakse või suudetakse, söandatakse mäletada. Me kaitseme end tahes või tahtmata. Meil on enamiku asjade vastu olemas psüühilised kaitsemehhanismid. Nende ülesandeks on hoida meid hullumast. Üht huvipakkuvat kaitsemehhanismi võiks nimetada isegi anekdoodistamiseks. Me meenutame mõnda sündinud asja, ent tõstame oma jutus esile ühtesid ja vaikime teistest asjaoludest. Me räägime oma lugu.
Me loome legende ja müüte asjadest, mis võivad olla juhtunud või mis vähemalt meie arvates on juhtunud või millest keegi teine räägib, et see on juhtunud. Müüte piisav arv kordi üle rääkides ja lihvides jääme ise ka uskuma, et just niimoodi ongi juhtunud. Anekdoodistus ongi käes.
Kui meid palutakse rääkida mõnest lapsepõlve olulisest sündmusest, valime meenutuseks sageli niisuguse legendi või perekonnamüüdi. Me usume omaenda tõepärasusse ja siirusesse. Tegelikult jutustame millestki, mis on ehk tõelisest sündmusest alguse saanud, kuid mille me ise oleme ümber vorminud ja oma soovide ja vajaduste kohaselt mugandanud. Lõpuks on sellel, mida me mäletame ja jutustame, algse sündmusega õige vähe pistmist. Mälu on suur retušeerija. Mälu on armulik meie endi ja julm mitmete teiste vastu, kes ei saa enam lugu muuta ja kellest endist on saanud meie mälumängu kaitsetud nupud.
…
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.