“Kaktuste puiestee”

Maailmu on vaja. Tube avanevate ustega.
Iga ukse taga peitub ise maailm. Ühes oled sa viibinud pikalt, teisest sõitnud läbi, kolmandast oled lugenud, neljandas oled teretuttav, viiendas terevõõras. Kuuendat maailma oled ehk kunagi kuskilt kaugelt piielnud, ehk läbi hommikuste udude ja vägagi vargsi. Võid jagada neid maailmu teistega – sind kuulatakse, sulle noogutakse, sulle naeratatakse – mõistvalt, irooniliselt, kaastundlkult; mõne nägu on põnevil, mõne oma tüdinud, mõni raputab pead, mõni kehitab õlgu, mõni pöörab sootuks selja.
Ent maailmad, mis sinu käeulatuses, on kui üks kunagi riiulilt maha kukkunud vaas, nüüd tervikuks kokku liimitud. Vaata seda taastatud vaasi, iga selle kild on uks kuhugi, saadetis, margiga kiri, sees kutse mõnesse maailma. Mõne neist võtab omaks su lapselikkus, mõni avaneb, kui oled kakskümmend viis – paradiisieas. Mõni võib õide puhkeda suve teises pooles, mõni hilissuves, mõni õdangul. Tunneta vaid liitekohti. Tõmba vaid sõrmega üle selle vaasi pinna. Tule ja astu sisse oma ustest.
“Miks?” küsid. “Miks, kui mul on olemas oma kindel linn ja varjupaik?”
Et sa kunagi ei hoiaks oma rusikasse tõmbunud pihus üht külmunud võtmekimpu suletud tuppa.