“Kamraadid”

Jules Romains, kodaniku nimega Louis Farigoule, on silmapaistvamaid kujusid kaasaegses prantsuse kirjanduses. Tema nimega liituvad enne kõike värskuse ja uudsuse kujutused prantsuse tänapäeva kirjandusest. Kogu ta mitmepalgeline looming – ta on avaldanud luuletuskogusid, draamasid, romaane – on olnud lakkamatu teerajamine uuele elutundele ja maailmavaatele, mis ammutas oma läbilööva jõu otseselt kaasaja dünaamikast. Unanimismiks, ühismeelsuseks on ta ristinud selle uudse viisi näha ja tunda maailma. Kõige elustamine ja hingestumine on selle dünaamilise maailmapildi aluseks: majad muutuvad inimesi väljaheitvaiks elusolendeiks, linnad hingestatud tervikuiks, inimese kehaosad omaette elavaiks ühikuiks, abstraktne mõtegi konkretiseerub eluküllaseks kujundiks. Selle kõike läbiva elu põhiomaduseks on aga ühtekuuluvus, erinähtuse ühismeel, unanimism. Kõikjal avastab Romains ootamatuid suhteid, analoogiaid, kokkukuuluvusi. Sellest põhiomadusest järeldub lõpuks ka grupijumaldus, mis Romains´i teoseis mängib suurt osa: üksikisik pole ühtlane, ühtlus saavutub alles kõrgemas tervikus, inimeste ja elunähtuste koondises, grupis, mis elab tervikelu oma ühisteadvuse ja ühistahtega.

…

Tõlkija (A. Aspel)

K./Ü. “Loodus”, Tartu, 1933 192lk (raamat on taastatud, kõvad kaaned, taskuformaat)