“Kanti kriitiline filosoofia”

Käesolev teos on Deleuze´i kolmas raamat (enne seda ilmusid käsitlused Hume´ist ja Nietzschest). See ilmus sarjas “Le philosophe”, mis oli mõeldud tutvustama kuulsaid filosoofe. Deleuze´i raamat Kantist kuulub ühte ritta tema teiste mõnd filosoofia käsitletvate teostega (Hume, Nietzsche, Bergson, Leibniz). Selline töövõte tuleb kõige paremini välja kahe kõige lühema raamatu puhul, milleks on seesama raamat Kantist ning veelgi mõjusamalt kolm aastat hiljem ilmunud (ja ka eesti keelde tõlgitud) raamat Bergsonist. Ta on seda jõuliste sõnadega kirjeldanud kui iselaadi “tahakeeramist” või “patuta eostamist”, mille käigus sünnib käsitlevale autorile “monstrum” (Pourparlers, Paris: Minuit, 1990, lk. 15).
Ühest küljest tunneb Deleuze suurepäraselt filosoofi tekste ja orienteerub hästi ka laiemalt filosoofia ajaloos, nii et autor peab tõepoolest olema öelnud seda, mida Deleuze paneb teda ütlema. Aga teisest küljest otsib Deleuze käsitletavatelt filosoofidelt liikumisi ja jooni, mis teda ennast huvitavad, ning koondab need kokku mõisteväljaks, mis on justkui omaette kunstitoes. Loovmõtleja selline vabadus tekitab samas vahel kitsas mõttes filosoofia ajaloolastes ägedaid proteste (“Nii ei saa! Bergson ei ole ju Nietzsche!” hüüatab üks Deleuze´i peale pahane ja argumentidega jänni jäänud daam Bergsoni-uurijate ajakirjas).
Samas on raamat Kantist mõnevõrra erinev tema teistest n.-ö- filosoofiaajaloolistest teostest. Kui teiste filosoofide (võib-olla kõige enam Nietzsche) puhul on tunda Deleuze´i enda tugevat sümpaatiat uuritava mõtleja vastu, siis Kantiga on asi pisut teisiti: “Mu raamat Kanti kohta on teistsugune, see meeldib mulle väga, ma kirjutasin selle kui raamatu vaenlase kohta, ma püüdsin selles näidata, kuidas ta töötab, millised on tema mehhanismid – Mõistuse kohtumaja, võimete mõõdetud tarvitus, allutatus, mis on seda silmakirjalikum, et meid kutsutakse seadusandjateks” (Deleuze 1990, lk 14-15).