Kui asume Aurora poole teele, piki õblukest rada kui plaadivagu. Kuid mustava vinüüli asemel keerlevad korraga kõikjal me ümber helekollased aasad, erendavad ja sumisevad, nii et pisara võtab silma. On taevas, kus kestab ikka me lapsepõlv; me kolmekesi – poiss, tüdruk ja androgüün – oleme grammofoninõel, mis Ikarusena päiksesse on sööstnud, me mängime siredat suvepäeva klubile nimega Maailm.
Me vajame oma telekanalit. karisma pole probleem, ressursse on. Kõik me, ülikoolis strateegilised tudengikohad vallutanud tragid noored, eliitkoolide poisid-plikad, näeme ju üsna kenad välja, ilusad eesti lapsed. Ning me sõnad on kõvastumas – meie kirjandeid leotakse siiamaani teistes koolides näidiskogumikest ette.
Siis tolles vältimatus täiustumisreekviemis, kirkas katastroofis me kanduksime koos pühalaineiks, lööksime lühisest läbi, armu ja hiilgusse, sulades kokku elektrina voolama kõrgpinge-võluringiks… veel üheks Päikese rüpes. Mitte ei tuterdaks pohmasompus varahommikul “Ikaruse” pääle, hambavahed veel müslit täis, näts põses, kingi ei jõudnud kah viksida jälle raisk, juuksed pulstis ja totakalt suvapidi, kurrat kas uks sai ikka kinni vä, teine käsi alles sobramas kotis arvutuid pabereid, mida kõike jagada majasuurustesse prahitöötlatesse.
Endise omaniku allkiri sees.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.