Suur positivistlik filosoof John Stuart Mill on kord öelnud, et inimkonnale ei saa kunagi piisavalt sageli meelde tuletada seda, et nende keskel elas kord Sokratese-nimeline mees. Tal on õigus, kuid veel olulisem on inimkonnale ikka ja jälle meenutada, et kord elas nende keskel mees nimega Jeesus Kristus. Sellest tõsiasjast on meil küll lapsepõlvest peale ikka ja jälle kõneldud, aga paraku ei saa öelda, et meie kaasaegne kooliõpetus suudaks Jeesus Kristuse kuju meile nii sügavale hinge vajutada, et see võiks ka pärast kooliaega sinna kogu eluks püsima jääda. Ja kuigi ükski inimene, keda kordki on puudutanud mõni kiir tema valgusest, ei saa enam nii edasi elada, nagu ei oleks ta temast kunagi midagi kuulnud; kui ka iga hinge põhja, mida tema valgus kord on puudutanud, jääb sellest alles teatav mõju – siis sellest ähmasest mälestusest, mis on sageli ebausklikku laadi, ei piisa selleks, et temast endale jõudu ja elu ammutada. Kui aga tekib soov tema kohta midagi enamat ja kindlamat teada saada, ning kui keegi tahab usaldusväärseid teateid selle kohta, kes Jeesus Kristus oli ja kuidas tema kuulutus tõeliselt kõlas, siis leiab ta kaasaegsest kirjandusest vaid vastukäivat informatsiooni. Tema kõrvu ulatuvad ühed hääled, mis väidavad, et algne ristiusk seisis väga lähedal budismile, ning vastavalt sellele selgitatakse talle, et selle religiooni suurus ja sügavus seisnevad maailmast põgenemises ja pessimismis. Teised jälle kinnitavad, et kristlus on optimistlik religioon ja seda tuleb vaadelda judaismi kõrgema arenguastmena; ka nemad on arvamusel, et on sellega öelnud midagi sügavat. …
Sari: Avatud Eesti Raamat.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.