“Kuningas Kull ja Bran Mak Morn”

“Kilp ja kiiver!”
hüüdis Bran, kuid Kull raputas pead.

“Ma ei vaja neid,” urises ta
“Tagasi, ja andke meile ruumi
relvade viibutamiseks!”

Mehed surusid tagasi kummaltki poolt, tekitades suure ringi kahe mehe ümber, kes nüüd ettevaatlikult teineteisele lähenesid. Kull oli tõmmanud mõõga ja suur tera liikus nagu elusolend tal käes.

Wulfhere, armiline sajast metsikust võitlusest, heitis kõrvale oma hundinahkse mantli ja lähenes ettevaatlikult, raevukad silmad piilumas üle kõrgeletõstetud kilbi, kirves löögivalmis ta paremas käes.