Francoise Saga kirjutas romaani “Kurbus kummaline tunne” koolitüdrukuna ja sai üleöö kuulsaks. Temast vaimustuti ja teda kadestati, teda kui nähtust püüti seletada. Lõpuks jäävad aga ikkagi raamatud, mis kõnelevad ise enda eest.
… Kusagil olesklevat mingi hall mass. See hall mass trügivat tipptunnil poes, laskvat end lollitada poliitikute populaarsete otsustega ja tarbivat valdavalt massikultuuri. Keegi ei tea päris täpselt, kust leida halli massi üksikisendeid või kellele konkreetselt näpuga näidata. “Mina” ei kuulu halli massi igatahes kunagi. “Mina” mõtleb oma ainukordseid mõtteid, eristub selgelt nimetust hulgast ja ainult vahel… ja ainult vahel lülitab ta televiisori seebiooperikanalile või ostab trammi lõpp-peatuse kioskist kahtlase kaanepildiga ajaviiteromaani. Ta teeb seda vargsi, sest niisugusse nähtusse on viisakas suhtuda taunivalt. Aga ta siiski teeb seda. Massikultuuri on eliit analüüsinud nii- ja naasuguse külje pealt, vajadust seda tarbida võib seletada küll kollektiivse alateadvuse, küll väljaelamata pahelisuse, küll jumal teab millega. Sõnastatud on ka valemid, mille abil mingid müstilised inim-masinad massikultuuri tootvat. Massikultuuri definitsioonid võivad olla erinevad, kuid tema põhijooneks on ikka esiteks see, et ta on kaup, ja teiseks see, et teda on massiliselt. Midagi, mis on hea, ei saa ju olla palju. Või kui miski asi ka on hea, kaotab ta paljunedes kohe oma väärtuse.
Kui Prantsusmaal kunagi kedagi palju on loetud, siis on see Francoise Sagan, tegeliku nimega Fracoise Quoirez. Tema raamatud, kuid veel rohkem elu, on pakkunud kõneainet tuhandetele ajalehtedele ja -kirjadele, tema provotseeriva isikuga on tehtud sadu telesaateid. Tema raamatuid trükitakse ikka ja jälle ümber ning endiselt on murdeealiste tütarlaste salasoov olla samasugune üleöö maailmakuulsaks saanud muretu koolitüdruk, nagu seda oli Francoise Quoirez. …
… Mind vaevab mingi kummaline tunne, painajalik ja samas õrn. Ma ei söenda sellest rääkides suhu võtta kurbuse õilsat kaunist nime. See tunne on nii kõikevaldav ja isekas, et mul on lausa häbi, ent kurbust olen alati väärikaks pidanud. Kurbust pole ma tunda saanud, küll aga tüdimust ja kahetsust, harvemini süümepiinu. Nüüd mähkub miski ümber minu nagu kõidtav ja pehme siidikangas ning lahutab mind teistest. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.