Meri ja rannarahvas on lahutamatud. Ka meie, rootslased, elades ühel Atlandi ookeani poolsaarel, oleme ikka merd omaks pidanud.
Aastasadade jooksul on meil olnud rõõmu ja tulu puhtast ja produktiivsest merest. Veel hiljuti arvasime, et meri on ääretu ja võib lõputult vastu võtta kõik meie heitmed. Suur osa sellest, mida me suuname jõgedesse ja atmosfääri, jõuab varem või hiljem merre.
Mõtlematu, aastakümneid väldanud reostamise tagajärjel on olukord nüüd erakordselt tõsine. Rannikumeri on küllastunud lämmastikust ja fosforist, suviti õitsevad mürgised vetikad. Kalad ja hülged on kahjustatud PCB-st ning teistest mürgistest ja raskesti lagunevatest ainetest.
Raamat, mille autor on ajakirjanik Andres Wirdheim, pajatab sellest, mis Läänemerega on juhtunud ning kuidas oleks võimalik vähendada tema reostamist ja päästa meri hävingust.
Kõik me tunneme rõõmu merest või tema lähedusest, naudime kauneid skääre ja mereranda. Palju on vaja teha, et ka meie lapsed ja lapselapsed võiksid merest vaimustuda, et ta pakuks neilegi oma ande. Selleks peame me vähendama Läänemere reostamist, olgu seda põhjustanud siis toitainetega väetamine, mürkainete sattumine merre või muud tööstusest, põllumajandusest ja transpordist tingitud reostusviisid.
Per Kageson,
Rootsi Looduskaitse Seltsi aseesimees
(raamatus on pühendus)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.