“Lendas üle käopesa”

Romaan “Lendas üle käopesa” on sama psühhedeelne nagu aeg, mil Ken Kesey selle kirjutas: hipid, narkootikumid, seksuaalne vabadus, patsifism, naljaviluks katsejänesena töötamine. Eelmainitu ilmselge põhjustaja oli aga enda vastandamine Ameerika võltsdemokraatiale.

Kuna süsteemile vastuhakkajaid karistatakse igas ühiskondlikus formatsioonis, siis pole ka imestada, et hirmule ja orjakuuletumisele rajatud Nõukogude Liidus Kesey romaani ei avaldatud. Ju siis tundus teos veelgi suurema ohuallikana kui Bulgakovi “Meister ja Margarita”. Kes võinuksid aga romaani peategelase McMurphy vastuhakku peremini mõista kui Suure Hullumaja elanikud.

Eesti lugeja sai Kesey romaanist aimu alles Dale Wassermani 1985. aastal trükki jõudnud kolmevaatluselise näidendi “Lendas üle käopesa” kaudu. Hullumajaromaani tutvustas esimeste videomakkide turule ilmudes ka Miloš Formani 1975. aastal tehtud samanimeline film, mis oli nõnda võimas, et Kesey nimi jäi Oscarite jagamisel varju. Kuigi “Lendas üle käopesa” on tõusnud kultusromaani staatusse, leidub USA infoagentuuri poolt 1994. aastal välja antud ülevaateraamatus “Ameerika kirjandus” Kesey ja tema romaani kohta kõigest kolm lauset.

“Lendas üle käopesa” on lugu Asutusest, kus ainsad terve mõistuse ja humaanse mõttemaailmaga inimesed on vaimselt haiged. Hullumajja saabunud pisisuli McMurphy on otsekui Messias, kelle lobotoomia-ristilöömise kaudu saavad patsiendid tagasi eneseusu.

“Oskakonna uks avanes ja must poiss veeretas sisse ratasraami, mille jalutsis olev kaart kuulutas jämedate mustade tähtedega: McMurphy, Randale P. Operatsioonijärgne. Ja allpool oli tindiga kirjutatud: Lobotoomia.

Ratasruumi lükati puhkeruumi ja jäeti Vegeteerijate juures seina äärde seisma. Kogunesime jalutsisse, lugesime kaarti ja vaatasime siis teise otsa, kus pea oli patja vajunud ja punakas juuksepahmakas kattis nägu, mis oli üleni piimvalge, välja arvatud sügavad lillakaspunased verevalumid silme ümber.

Pärast terve minuti kestnud vaikimist pööras Scanlon ringi ja sülitas põrandale. “Aah, mis sõnnikut see vana lirva tahab meile ette sokutada! See pole üldse McMurphy.”

“Mitte tema moodigi,” kinnitas Martini.

“Kui lolliks ta meid õige peab?”

“Oh, aga nad on sellegipoolest väga peent tööd teinud,” ütles Martini lamaja pea poole nihkudes ning rääkides sellele osutades. “Vaadake ise. Koguni nina on täpipealt samamoodi murtud ja see kole arm on omal kohal – ning põskhabe samuti.”