“Lumine maa”

“Lumine maa” on väga lüüriline teos, milles on tunda kirjaniku taidurlikku stiilimeelt. See on napi süžee ja väheste tegelastega romaan geisha Komako ja linlase Shimamura armastusest lumise maa taustal. Loodus ei ole romaanis sugugi kõrvaline ega teisejärguline, vaid moodustab tegelaste tundemaailmaga orgaanilise terviku. Juhtides tegelaste tundeid samavõrd või isegi suuremal määral kui tegelased ise, omandab loodus teoses muinasjutulise sügavuse.

Uurijad peavad Shimamura prototüübiks kolmekümnendate aastate jaapani haritlast. Komako kuju on loodud tõsielu ainetel, kolmas tegelane Yoko aga oli kirjaniku kujutluse vili. Oma raamatus “Modern Japanese Writers an the Nature of Literature” (Standford, 1976) kirjutab Jaapani kirjandusteadlane Makoto Ueda: “Yoko armastab parandamatult haiget Yukiot. Yukio haigus loob nende vahele ületamatu kauguse. Mida tugevamini Yoko püüab aramastuse kaudu seda kaugust ületada, seda tormilisemaks muutub tema elu. Ka Yoko armastus oma venna Saichiro vastu on kaunim ja puhtam just seetõttu, et selle objekt viibib temast kaugel. (—) Esmalt aramastab Komako Shimamurat sama puhtalt, nagu ta armastab Yukiot: just sellepärast veetlebki ta nii Shimamurat. Tema meelest on Shimamura kauge ja kättesaamatu nagu mõni kabukinäitleja. Õnnetuseks on Shimamura aga vägagi lähedal ja Komako, ehhki ta püüab kiusatusele vastu seista, alistub lõpuks. Hetkel, kui saavutamatu muutub kättesaadavaks, minetab aramastus puhtuse. …

Ülle Udam

Loomingu Raamatukogu 49/50, 1989