Tekstikriitiline väljaanne.
Koostanud E. Aaver.
Lydia Koidula (1843-1886) loomingu pärisosa, tema laulud, pole rahvani jõudnud siledat teed mööda. Koidula luulepärandi avaldamisele tegid ennekõike takistusi tema pärijad, kes hoidsid aastakümnete vältel visalt kinni käsikirjade omandiõigusest. Alles 1958. aastal jõudsid kaua otsitud ning vahepeal juba kadunuks peetud käsikirjalehed erakätest Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseumi käsikirjahoidlasse, tuues kaasa kohustuse Koidula tekstid lõplikult vabastada kõrvaliste isikute tekstimuutmistest, et lasta kõlada Emajõe ööbiku ehtsal häälel.
Kui Koidula 1886. a. suvel Kroonlinnas suri, jäi ta värsipärand üsnagi hajali. Ei jõudnud luuletaja oma laule ühiste kaante vahele reastada: töö- ja elevusrohketel Tartu-päevadel oli “Emajõe ööbiku” 2. osagi ainult kavatsuseks jäänud, Kroonlinnas aga halvasid kirjaniku teo- ja loominguvõimet perekonnamured ja haigus. Nii päris Eesti avalikkus oma armastatud laulikult ainult 2 väikest anonüümset luuleraamatut (“Vainulilled” 1866, “Emajõe ööbik” 1867). Kui kogudes ilmunud 79 luuletusele lisame ajakirjanduses avaldatud, siis saame kokku ikkagi ainult umbes poolteistsada luuletust. Koidula luulelooming oli ometi ulatuslikum: laualaekasse oli jäänud muretundidel võõraste silmade eest varjule pandud laule ja hulk lõpetamata luuletusi. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.