Sa armastasid. Ehk olid tänulik, et õpetasin Sulle ihulikku armastust, ning see andis Sulle üht-teist teada inimeste soovidest. Su ema püüdis kõnelda elu paratamatust julmusest, kuid teda Sa ei kuulanud.
Mind kuulasid. Oma kehaga.
Issand, kui üksi Sa olid.
Ma aitasin Sul inimeseks saada. Kuid varjuderiiki ei õppinud Sa tundma enne kui alles ristil.
Mäletan, et imestasid tihti: “Kuidas te võite näha pindu teise silmas, kuid jätta märkamata palgi enda omas?”
Oleksin võinud Sulle jutustada, kui suur on hirm. Kuid olin kõigest kahekümne-aastane. Ja hoor.
Ühel päeval Nag Hammadi raamatukogust teavet otsides leidsin juhuslikult Maarja Magdaleena evangeeliumist säilinud fragmendid, kus Maarja jutustab oma isiklikest jutuajamistest Jeesusega. Muuhulgas: “Ärge vormige käsualuseid sellest, mida olen teile õpetanud. Ärge kirjutage seadusi, nagu seadusekirjutajad teevad.”
Mul tuli mõte, et siin ongi tunnistaja, kellel olid kõrvad, et kuulda, silmad, et näha, mõistus, et taibata. Jünger, keda Jeesus kõige enam armastas. Ning naine, kellel polnud võimu õpetusele mõju avaldada. Nii sündis minu Maarja Magdaleena.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.