Koostanud E. Teder.
Memuaarid, mälestused, on antiikkirjandusest alates olnud paljuviljeldud žanr. Esmajoones annavad nad rohket faktilist materjali teataval ajalooetapil elanud inimeste või minevikku vajunud sündmuste mõistmiseks. Faktide esitusviis võib olla mitmesugune: kunstiliselt kujundlikust jutustusest kainelt argumenteeritud, teaduslähedase kirjapanekuni. Loomulikult lähtuvad memuaaride autorid möödunu käsitlemisel oma vaatenurgast ja oma tõekspidamistest. Kui paberile panemisel pole kasutada päevikut, varemtehtud märkmeid, kirju ega dokumentaalset materjali, võib mälu liigne usaldamine tuua kaasa mõningaid ebatäpsusi, ajalisi eksimusi, koguni isikute äravahetamisi. Ka võivad erinevad inimesed aastakümneid hiljem meenutada mingit sündmust või vestlust igaüks isemoodi, olenevalt sellest, mis ühele või teisele on olulisem tundunud, kuidas keegi on mingit sündmust tõlgendanud või millise vastukaja see on temas tekitanud. Seepärast ärgem lähenegem memuaaridele kui ainult faktikirjandusele, sest siin, eriti autobiograafilistes teostes, on oma koht ka kunstilistel kujunditel ja mälu täiendamisel autori fantaasiaga. Samaaegselt võivad mälestused oma subjektiivse laadi ja ebatäpsustegagi viia meid palju lähemale mingi sündmuse või isiku mõistmisele, kui seda saavad teha napisõnalised kontrollitud faktid. Paljude inimeste mälestuspildid, kaasa arvatud erinevad või vastakate seisukohtadega meenutused, on nagu mosaiigikillud, millest me loome portree, tõele lähedase ettekujutuse teatud isikust. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.