“Margot”

Eesti kirjandusmaastikule on sündinud uus täht. Romaan “Margot” ei ole ei stilistiliselt ega maailmavaateliselt allutatav ühegi aktuaalse kirjandusniši alla. Toomas Verrevi tekst on väga kaasakiskuv oma elavuses ja naturalismis. Tahaks uskuda, et 10 aasta pärast on igal intelligentsel inimesel “Margot” raamaturiiulis. Romaan pealinna intelligendi elust. – Tanel Rander, noorkirjanik, jurist

Lugu on lihtne. Noos, ööksatuseni enesekindel mees, kellel on elus vedanud: intelligentsed vanemad. Korralik kasvatus. Tugevad koolid. Ilusad naised. Himurad naised. On ta teistest meestest parem? Halvem? Mine võta kinni. Vähemalt on naljakas lugeda. – Kerttu Raskke, meelelahutuskirjanik

Toomas Verrev kirjutab rõlgelt ja sitaselt. Aga Eesti elu ongi rõlge ja sitane. Ta on pealiskaudne, a pealiskaudsus trükitaksegi igale teosele nagu puumärk. Ta möliseb liiga palju, aga vaikimine pole ammu enam kuld, vaikijad vajuvad põrmu ja unustusse. Tema kirjutamine on kanaliseerimatu, rahutu, mõned tekstid tekitavad tunde nagu oleks Kaur Kender seestunud, nagu oleks Jaan Oksa põrund vaim ta sisse pugend. Aga laske tal ometi veel kirjutada. – Jürgen Rooste, luuletaja

Toomas Verrevi novellides esineb tähelepanuväärselt sageli “vahe”: “käte vahel”, “sõrmede vahel”, “huulte vahel”, “vahele toppima”, “vahepeal juhtunud”, “teie vahe”, eelkõige aga “vahet ei ole”. See on tema põlvkonna kirjanduslik manifest: olla vahel, ilma et oleks vahet. “Vahetevahel” – nõnda võiks kõlada Toomas Verrevi ja tema eakaaslaste kreedo, millele siinses teoses on antud literatuurne vorm. – Linnar Priimägi, meediaguru