“Meie, keisrinna”

Rohkete auhindadega pärjatud soome kirjanik Laila Hirvisaari (varem Laila Hietamies) on tegelenud Katariina II teemaga juba paarkümmend aastat. 1995. aastal toodi Soome Rahvusteatris lavale näidend “Katariina Suur”, kuid Katariina, valitsejanna ja naise, vastuolulise isiksuse teema jäi kirjaniku mõtetesse ja uurimstöö jätkus. Selle tulemusena ilmus 2011. aastal romaan “Mina, Katariina” (eesti keeles 2013) ja kaks aastat hiljem selle järg “Meie, keisrinna”.
Teises raamatus näeme juba troonile tõusnud naist, kelle enesekindlus aina kasvab, samas kui noorpõlve romantilised lootused pärisorjust kaotada või hariduse võimalusi oluliselt parandada purunevad või on tulemused oodatust tagasihoidlikumad. Mitmed ühiskondlikud vapustused – Pugatšovi ülestõus, suur katk Moskvas, veresaunad sõjas türklastega – kalestavad Katariinat ja valgustatud monarhi kõrval, keda ülistasid Voltaire ja Diderot, on keisrinnas aastatega üha rohkem kõrki ja egoistlikku isevalitsejat. Kuid Hirvisaari jätab oma kangelannale alles ka inimlikuma poole, kujutades teda kõhkleva naise, pettunud ema ja armastava vanaemana ning suhtudes delikaatselt tema kurikuulsatesse armulugudesse. Eesti lugeja elab kindlasti kaasa ka Katariina II külaskäikudele meie kandis.