“Naine purpuris”

Dorrit Willumsen (sünd. 1940) debüteeris 1965. a. novellikoguga. Sellest alates on ta oma romaanide, novellide, luuletuste ja näidenditega pälvinud tunnustuse kui üks osavamaid taani keele kasutajaid ja loojaid. Tema proosat iseloomustab meeleline ja tabav kujundikeel, nii õrnade kui ka räigete tegelaskujude psühholoogiline ehedus, peaaegu klassikaliselt mõjuv eepilisus.
Suur menu on saavutanud tema romaanid “Mees ettekäändeks” (Manden som paskud, 1980), “Marie. Romaan Madame Tussaud´ elust” (Marie. En roman om Madame Tussauds liv, 1983), “Ohka, süda” (Suk hjerte, 1986). Tema teoseid on tõlgitud mitmesse keelde ning pärjatud auhindadega (Taani Akadeemia Kirjandusauhind, Kriitikute Auhind, Kuldne Loorber).

Theodora loo ja muude temasse puutuvate lugude osas olid iseäranis olulisteks allikateks Prokopiosse “The anekdota or Secret history” ja Charles Diehli biograafia “Theodora”.
Lisaks olen palju tänu võlgu Edward Gibbonile ja Cyril Mangole Theodora aja kirjelduste eest.

Taani kirjaniku Dorrit Willumseni romaani aluseks on Bütsantsi keisrinna Theodora (u. 500-548) kirev elukäik. Vabastatud orja tütre, riivatu tantsijanna, Konstantinoopoli kauneima lõbutüdruku peadpööritav tõus keiser Justinianuse kõrvale troonile ei ole pelk juhus, vaid suuresti naise auahnuse, kavaluse ja visaduse vili. Theodora oskab kättevõidetud võimu ja luksust nautida ning täiel määral ära kasutada. Ometigi vaevab teda miski, mida kuld ja purpur korvate ei suuda. Theodora on legendides kord pühak, kord deemon. Samamoodi on tema värvikas jutustus oma elust ühtaegu liigutavalt siiras ja jõhkralt otsekohene.