Legendide käesolev väljaanne sisaldab tervet uut osa, mis jõuab esmakordselt lugejani eestikeelsena. On selline žanr: pajatus (vene keeles “baika”), mis lubab vabalt manipuleerida konkreetsete sündmuste ja nimedega, ilma et autoril lasuks vastutus ajaloolise tõe ees. Tegelikuks naerualuseks on pajatustes nõukogude võim, seadused, tavad ja elulaad. Kirjanduslikud kangelased elavad oma elu lahus prototüüpidest ja on üksnes võimu palge joonistamise vahendid. Velleri humoorikas lühiproosa on saavutanud suure tunnustuse paljudes riikides, kõige enam Venemaal, kus ta on tõusnud kümne kõige loetavama autori hulka. Nevski prospekti legende on seni ilmunud üle poolteise miljoni eksemplari.
Eesti keeles on seni ilmunud proosakogumikud “Ühesõiduhobu” (1984), “Nevski prospekti legendid” (1999) ja “Nulltund” (2002).
Veller kirjutab Nevski prospektist ja Leningradist. Veller kirjutab nõnda, et see on kirjutatud ka (ühtlasi, mitte erilist) tänasest Eestist. Kes tahab teada, mis meil juhtub, mis on mille põhjutstaja, see lugegu Vellerit.
Erinevalt pooseautoritest pole Veller ropp. Isegi kui ta kirjutab ühispeldikust. Pole võimalik hõlmata hõlmatut, nii nagu kinnitas Kozma Prutkov. Kuid miks on nõnda, et jubedust saab kirjeldada lihtsalt ja ropendamata? Minu meelest on vastus üks ja selge. Selleks on olems aju.
-Tiit Kändler
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.