“Päev, mil ma surin”

Raamatusse “Päev, mil ma surin” on ajakirjanik Tammy Cohen koondanud tõestisündinud lugusid käikudest teispoolsusesse. Oma kogemustest jutustavad näiteks naine, kes suri operatsioonilaual ja ärkas selgeltnägemisvõimega, mees, kes lakkas hingamast pärast uimasti GHB (nn korgijoogi) manustamist, ning avariiohver, kes sattus magava sõbra unenäkku, jpt. Kõik nad meenutavad üksikasjadeni mällu sööbinud elamust, kuidas surm koputas uksele, kuid lahkus tühjade kätega.
Lähenedes avatud meelega ja eelarvamustevabalt surmalähedasele kogemusele (NDE; near death experience), jõuab autor kolme olulise järelduseni. Esiteks on võimalik, et teadvus ei eksisteeri ajus. Teiseks – teadvus võib eksisteerida lahus inimese füüsilisest kehast. Kolmas ja kõige tähtsam järeldus seisneb selles, et surm ei ole hirmutav, vaid vabastav kogemus, teadvuse üleminek uude seisundisse ja ühinemine kõiksusega.