Kuked kiresid ähmases aovalguses. Visalt puhkes küünlakuu hommik. Öövahid koristasid uulitsatelt tõkkepuid, komistades oma lambanahksete kasukate hõlmadele. Ahjude suits laskus maha, kõverais põiktänavais hakkas sooja leiva järele lõhnama. Sõitsid mööda ratsavalvurid, pärisid vahtidelt – kas oli öösel röövimisi? “Kuidas siis ilma röövimata,” vastasid vahid, “eks kõikjal mürgeldata…”
Visalt virgus Moskva unest. Kellamehed ronisid tornidesse, puhkides külmast, ootasid, millal põrutab Ivan Suure kell. Aeglaselt, raskelt kõmas sompus tänavate kohal suure paastu kellahelin. Ragisesid – avanesid kirikute uksed. Sõrmedele sülitades nuuskas salmilaulja igipõlevate ikoonide tulukesi. Loivasid kerjused, vigased ja värdjad, et asetuda kirikutreppidele. Sõimlesid tühja kõhu pärast tasahääli. Tehes ristimärke, õõtsutasid keha kiriku eeskoja hämaruses põlevate soojade küünlatulede poole. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.